Olen mõelnud loendamatutel kordadel selle peale, et huvitav, mis juhtub inimestega pärast surma? Kas vaimud on olema? Ja nii edasi. Räägitakse, et inimesed lähevad pärast surma, kas taevasse või põrgu. Kas sellised kohad nagu seda on taevas ja põrgu üldse eksisteerivad? Kui vaimud on olemas, miks ma siis neid ei näe või ei tunne? Miks ma vaime ei kuule? Kas vaimud on samalaadsed olevused nagu tondid? Kummad neist on head, kummad pahad? Kas nad on üldse head või pahad? Nii palju on küsimusi millele tahaksin vastuseid saada. Miks ei suuda, oska või ei taha keegi mulle vastata?
Olles hetkedes, mil on meie ümber inimesed, kes meid puudutavad, kes meiega reaalselt kaasa räägivad ja meile vastavad, ei mõtle me taolistele asjadele nagu: Kas puud elavad? Miks ei näe me tuult? Neid asju mida me ei näe ja ei tunne on tohutult. Tuul võiks ju olla näiteks valge, udu taoline suits, ilma lõhna ja maitseta. Me ju ometi tunneme tuult. Tunneme vahete-vahel seda hiiglaslikku massi suurel kiirusel meist mööda kihutamas nii, et kõrvus vilin. Mis on see, mis paneb tuule liikuma? Räägitakse ju, et kui vanapagan või jumal puhub siis tekib tuul. Sama lugu on vihma ja äikesega, et kui jumal nutab siis sajab vihma ning kui lööb äikest õues siis on vanapagan vihane. Minu arust on see kõik tegelikult üks suur pettus. Mina ei usu Jumalat. Jah...mul on selleks omad põhjused. Ma ei tea ühtegi käega puudutatavat fatki, mis väidaks, et Jumal kui selline tõesti eksisteerib. Pole siiani olnud ka mitte ühtegi inimesest, kes suudaks mu kinnisideid Jumalast ümber lükata. Ilmselt on inimestel vaja lihtsalt kedagi või midagi millesse uskuda. Kellegi või millegi poole pöörduda ja rääkida oma rõõmudest ning muredest. Ma ei räägi Jumalast midagi halvasti aga ma ise lihtsalt ei usu, kuna pole selliseid fakte ja näiteid, mis paneks mind tõsiselt uskuma. Ma usun, et on olemas mingisugune suurem ja tugevam võim, millest me midagi ei tea.
Vot nii...
.jpg)